Artikkel ilmus 26. mail 2017 Eesti Päevalehes.
Ilmad lähevad lõpuks ometi soojemaks ja pärast kerget vihma näed, kuidas värske roheline oleks justkui plahvatanud looduses. Koos päikesega ärkavad ka linnud ja nende hommikune ergas vadin kipub und segama. Paljajalu õue astudes hingad sisse karget õhku ja tunned, kuidas muld lõhnab. Kevad tuleb just siis, kui enam oodata ei jaksa.
Nii on maal elades – sa näed ja tunned iga päev, kuidas loodus muutub, aastaajad vahelduvad, aga aeg justkui seisab. Kui tuisk on külatee olematuks muutunud või äikesetorm elektri võtab, saad aru kui tühised on su igapäevase rööprähklemisega seotud mured.
Kaheksa aastat maal elamist on minu jaoks andnud väga palju positiivseid emotsioone, hea une ja hingerahu. Ma rõõmustan nähes, kuidas lapsed tunnevad end turvaliselt ja vabalt ning kogevad päris asju – kust tuleb piim või muna, kus kasvab kartul.
Kõik see on võimalik, kuna linnast maale kolides sain võtta oma töö kaasa. Tänaseks päevaks on lahenenud ka interneti kvaliteedi ja kiiruse probleemid. Igapäevane suhtlemine klientide ja koostööpartneritega üle Eesti, Lätist, Leedust või Soomest ei ole mingi küsimus, sest see, kus teenusepakkuja füüsiliselt asub, ei ole enam oluline. Pigem on tähtis virtuaalne nähtavus ja usaldusväärsus.
Luksust elada 30 minuti kaugusel pealinnast hajaasustusega külas, kus naabri õue ei näe ka binokliga, saavad tänases Euroopas endale vähesed lubada. Lisame siia juurde üksikute päevitajatega imekaunid liivarannad ja puutumatud seenemetsad ning saamegi ideaalse paiga, kus elada. Meil on veel ruumi iseendaga olemiseks ja intensiivsest, sageli sunnitud suhtlemisest, puhkamiseks.
Miks siis aga ikkagi on nii, et pühapäeva õhtul näeme maanteel pikka kurba autode rivi, mis maakodust tagasi linna vookleb? Miks ei ole IT arengud ja e-riik jõudnud tööellu, et inimesed saaksid vähemalt osa aastast maakodust töötada? Tavapärane vastus sellele on, et kõiki töid ei saa distantsilt teha. Jah, nii see kindlasti on, kuigi e-töö tungib ka traditsioonilistesse valdkondadesse alates eemalt juhitvast traktorist või bussist, pakirobotitest või iseteeninduskassadest poes. Lisaks on kasvanud infotöötlusega seotud tööde osatähtsus. Kaugtöö tegijate osatähtsus töötajate seas aga oluliselt muutunud ei ole.
Üks põhjus võib olla selles, et meie kehtiv töösuhete õigusraamistik on üsna jäik, seades tööandjale tööaja arvestuse ja töökeskkonna ohutuse tagamise kohustuse, mida distantsilt töötamise puhul on keeruline täita. Aja ja koha vabalt on lihtsam töötada oma firma kaudu, kui hakata kõiki paindlikkuseest tulenevaid erisusi töölepingus või sisekorraeeskirjades kirjeldama. Kuna iseseisvalt töötamine aitab aega ja ruumi efektiivsemalt kasutada, annab see võimaluse töötada mitme tööandja juures. Selline tööviis loob töötajale laiemad arenguvõimalused ning suurema sissetuleku, ilma palgasurvet tekitamata.
Seega ei peaks me ehk niipalju põdema „oü-tamise“ pärast, mis kipub olema ainuke võimalus töötada vabalt iseseisva koostööpartnerina ning mitte lähtuda industriaalajast pärit ülema-alluva, tööandja-töötaja suhtest. „Oü-tamine“ on esimene samm ettevõtluses, mille madala aktiivsuse pärast me nii mures olema. Ka maale elama saavad kolida inimesed, kes on oma töös iseseisvad ja ei vaja pidevat järelevalvet. See tähendab arusaamist, et vesi on märg ja nuga on terav ning pesupulbrit ei ole vaja süüa – ehk nad on võimelised ise oma ohutuse eest vastutama ka kodus töötades.
Autor: Kadri Seeder, Palgainfo Agentuur