Kaugtöö blogi

Tööandjate hinnangul on kaugtöö suurendanud töötajate rahulolu ja motivatsiooni ning 68% tööandjatest plaanib jätkata kaugtöö kasutamist ka edaspidi, selgus värskest Palgainfo Agentuuri ja CVKeskus.ee tööandjate küsitluse tulemustest. Vaatamata kodukontorites töötamise laiemale levikule näeb vaid 4% tööandjatest vajadust lähiajal kontoripinda vähendada.

Suurem osa küsitluses osalenud tööandjatest (77%) oli viimaste kuude jooksul pakkunud töötajatele võimalust kodus töötada. Mitmed organisatsioonid on just tervisekriisi mõjul kaugtööd rohkem kasutama hakanud – enne kriisi ei tehtud kaugtööd üldse üle kolmandikus (39%) organisatsioonides ja pea sama paljudes (38%) tehti seda erandjuhtudel. Kaugtöö oli loomulik töökorralduse osa vaid viiendikus (21%) organisatsioonides.

Piirangute ajal andis enamik tööandjatest (76%) töötajatele võimaluse valida, kas nad töötavad kodus või kontoris, 13% lubas kontorisse tööle minna vaid erandjuhtudel ja 4% vastanutel oli kontor suletud. Mitmes organisatsioonis kasutati kontorit graafiku järgi, et tagada töötajate hajutatus.

Kuigi enamik (68%) tööandjatest plaanib kaugtöö võimalust ka edaspidi pakkuda, mõjutab see kontoripinna suurust vähe – vaid 4% organisatsioonidest plaanib sel aastal kontoripinda vähendada.

Kodus töötamise riske töötajate tervisele on põhjalikult hinnanud vähesed tööandjad

Kodus töötamisega seotud riske töötajate tervisele ei ole hinnanud suurem osa (61%) tööandjatest, põhjalikult on terviseriske hinnanud vaid 16% tööandjatest. Pooled (50%) tööandjad ei pea kodus töötajate puhul tööaja arvestust. Vaatamata sellele on enamik tööandjaid siiski töötajate terviseriskide maandamisega mingil määral tegelenud, näiteks rääkinud sellest teemast töötajatega, pööranud rohkem tähelepanu suhtlemisele ning mõned on aidanud ka kodukontorit ergonoomiliste töövahenditega sisustada.

„Tööandjal on üsna keeruline hinnata kodust töökeskkonda ilma töötaja privaatsust riivamata,“ kommenteeris uuringu tulemusi Palgainfo Agentuuri juht Kadri Seeder. „Kindlasti on oluline, et töötajad teaksid ja ka järgiksid tööohutuse reegleid, kuid koduses keskkonnas võiks vastutus olla tööandja ja töötaja vahel jagatud. Kaugtöö puhul oleks mõistlik anda töötajatele suurem iseseisvus ja vastutus oma tööaja ja -koha korraldamisel, seda aga kahjuks praegune töösuhete raamistik hästi ei võimalda,“ selgitas Kadri Seeder.

Ka ligi pooled (47%) küsitluses osalenud tööandjad leidsid, et kodus töötamisel võiks vastutus töökeskkonna ohutuse eest olla tööandja ja töötaja vahel jagatud, 46% arvas, et see võiks olla töötaja vastutus.

Kaugtöö on suurendanud töötajate rahulolu ja motiveeritust

CVKeskus.ee turundusjuht Henry Auväärt tõi uuringu tulemustest esile, et tööandjate hinnangul on kaugtöö võimaldamine parandanud töötajate rahulolu ja motiveeritust ning ka töö tulemuslikkust. „Teisalt on aga paindlik töökorraldus raskendanud info liikumist ja koostööd organisatsioonides.“

„Hinnangud kaugtöö mõjudele sõltuvad paljuski sellest, kas tööandjal oli varasem kaugtöö kasutamise kogemus – organisatsioonides, kus varem oldi kaugtöö kasutamisega harjunud, saadi muudatustega töökorralduses paremini hakkama ning hinnati ka kaugtöö kasutamise mõjusid positiivsemalt,“ lisas Henry Auväärt.

Peale tervisekriisi plaanib kaugtöö võimalust töötajatele edasi pakkuda kaks kolmandikku (68%) organisatsioonidest. Iga neljas tööandja (24%) oli seisukohal, et nemad pigem ei jätka kaugtöö kasutamist.

Palgainfo Agentuur tutvustab uuringu tulemusi 17. juunil Kolgas toimuval seminaril. Ajakirjanikud on oodatud üritust kajastama. Vaadake lähemalt SIIT.

Lisamaterjal slaidide kujul (PDF) vaadake siit.

Kodus töötavad inimesed on üldiselt tööga rohkem rahul kui kontoris töötajad, aga see sõltub ka tööruumide korraldusest. Vähem on rahul need töötajad, kellel ei ole eraldi tööruumi, ning kõige rahulolematud on täielikult avatud tööruumides töötajad, näitavad Palgainfo Agentuuri ja tööportaali CVKeskus.ee töötajate küsitluse tulemused. 

Oluline on, et tööruumide planeering ja kasutamise korraldus toetaks tööülesannete täitmist. Kui töötaja tööülesanded vajavad süvenemist, aga tööpäev on täis katkestamisi, siis võtavad asjad palju kauem aega ning tekib rahulolematus. Varem tegid töötajad kodutöö päevi, et kasutada paindlikumalt tööaega ja keskenduda segamatult tööülesannete täitmisele. Nüüd on olukord muutunud ja töötajad teevad pigem kontoritöö päevi, et saada kodus töötamisele vaheldust ja suhelda töökaaslastega silmast silma. 

Tööandjate hinnangul on kaugtöö kasutamine parandanud töötajate rahulolu ja motiveeritust, selgus Palgainfo Agentuuri ja tööportaali CVKeskus.ee 589 tööandjate osalusel juunis 2020 korraldatud küsitluse tulemustest. Üle kolmandiku (35%) kaugtööd kasutanud tööandjast hindas, et töötajate rahulolu on kaugtöö rakendamise tulemusena paranenud. 29% tööandjate hinnangul oli kaugtöö tulemusena paranenud töötajate motiveeritus.

Kõige enam kahjustas kaugtöö info liikumist – 27% tööandjatest hindas, et see on halvenenud. Ka hinnangutes koostööle oli rohkem neid tööandjaid (19%), kes arvas, et see on halvenenud. Töötajate omavaheline läbisaamine ja suhted enamiku tööandjate hinnangul muutunud ei olnud.

Hinnangud kaugtöö kasutamise mõjudele sõltuvad paljuski sellest, kas organisatsioonis kasutati kaugtööd ka enne eriolukorda ning kas see oli loomulik töökorralduse osa või pigem erand. Kaugtööd varem kasutanud tööandjate hinnangud mõjudele on positiivsemad kui nende omad, kes varem kaugtööd ei kasutanud. Selle põhjus võib olla ühelt poolt see, et varasemalt kaugtööd kasutanud organisatsioonidel on distantsilt töötamine rohkem läbi mõeldud ning sobib paremini kogu organisatsiooni töökorraldusega. Kogemuse puudus ja sundolukorras kaugtöö rakendamine võis aga kaasa tuua mitmeid tagasilööke.

Mais korraldatud töötajate küsitluse tulemused näitavad samuti, et kodus töötamine võib töötajate rahulolule ja ka motiveeritusele hästi mõjuda. Viimastel kuudel kodus töötanud inimesed olid peaaegu kõigi töötingimustega rohkem rahul kui tööandja kontoris töötajad.

Kodus töötanud inimesed andsid kõrgemad hinnangud ka oma motiveeritusele.  Kui võrrelda kodus ja kontoris töötavate inimesi hinnanguid töömeeleoludele ning tööandja soovitamise tõenäosust, siis on kodus töötavad inimesed positiivsemalt meelestatud ning soovtavad oma tööandjat suurema tõenäosusega. Emotsioonidest kogevad kodus töötajad kontoritöötajatest sagedamini tänulikkust, mis võib olla seotud kodus töötamise võimaluse pakkumisega.

Kui töötajatel on kaugtööga positiivsed kogemused, siis võib prognoosida, et surve kaugtöö kasutamiseks ka edaspidi kasvab. 

Vaadake ka pressiteadet: Üle poole tööandjatest jätkab lähikuudel kaugtööga

Kaugtöö peamine erinevus tavatööst on see, et me oleme oma töökaaslastest eemal ja meie suhtlemine ei ole vahetu, s.t silmast silma, vaid vahendatud läbi erinevate tehnoloogiate. Paratamatult läheb vahendatud suhtlusel mingi osa infost kaotsi ja see võib tekitada arusaamatusi.

Mõni aeg tagasi käisin organisatsioonide arengumentori Elar Killumetsa hommikuseminaril, kus üks teema oli ka teineteise mõistmine. Uurisin Elarilt, kuidas valesti mõistmised tekivad ning kuidas neist üle saada.

Millest me kaugtööd tehes ilma jääme?

Me võtame sekundis vastu umbes 14 miljonit ühikut infot, sellest läbi silmade umbes 12 miljonit. Jah, sekundis ning jah, miljonit! Nii et teise inimese mõistmiseks oleme harjunud tuginema suures osas sellele, mida näeme. Sellest tulenevad ka mitmed kaugtööga seotud väljakutsed – teisest inimesest aru saamiseks on nüüd oluliselt vähem infot. Väiksem info hulk sunnib meid panema tööle „oletamise programmi“ – teise inimese sõnade ja eriti kirjutatu tõlgendamiseks kasutame iseendast lähtuvaid filtreid.

See toob kaasa kaht tüüpi vead:

1. Tõlgenduste ebatäpsuse, sest ma üritan teist inimest mõista läbi iseenda vaatenurga, täidan lüngad iseenda materjaliga.
2. Tõlgendused kipuvad olema hullemad kui reaalsus.

Miks meie tõlgendused reaalsusest hullemad on?

Kui vaatame minevikku, siis unustame ära halva (vanasti oli rohi ikka rohelisem!), kui vaatame tulevikku, siis see tundub helge. Selline mõtteviis suurendab meie võimet raskustest üle saada, kuid paneb ka näiteks rumalaid finantsotsuseid tegema. Siin ja praegu oleme aga ettevaatlikud, sest see on taganud meile ellujäämise.

Sellise käitumise tingib meie ajuehitus – nähes maas midagi ebamäärast, on läbi meie pika ajaloo olnud ellujäämise seisukohast kasulik eeldada, et see on midagi ohtlikku, näiteks uss. Ohutunne andis automaatse signaali peatuda. Kui ohusignaal oli antud ja ellujäämiseks hädavajalik tehtud – jäin seisma ja vaatasin ette – sai hakata asju täpsemalt analüüsima ning teha lõpliku otsuse (madu või oks).

Tänapäeval ei ole midagi muutunud – välja arvatud keskkond, kus me toimine. Aju, mis on suurepäraselt saanud hakkama füüsiliste ohtudega eest hoiatamisega, üritab meid kaitsta ka sotsiaalses keskkonnas ja hoiatada sotsiaalsete ohtude eest. Selles rollis ei ole ta oma hoiatustes ülearu täpne, valmistades meid reageerima olukordades, kus ohtu tegelikult polegi.

Millele iganes me tähelepanu pöörame, kipub kasvama. Me näeme maailma läbi enda filtrite. Ja midagi pole teha, enamiku inimeste jaoks on negatiivse kõrvalekalde (midagi on katki, puud, valesti jne) märkamine oluliselt kergem. Kaugtöö puhul võib see negatiivne väga kiiresti paisuda.

Mida Sa siis kaugtöö puhul soovitad?

1. soovitus: kasutage videokõnesid

Online-suhtlusel töökaaslastega lülitage kõik videod sisse. Jah, soeng pole enam endine, aga kõigil on sama seis. Video taustal olev koristamata tuba ei ole just kõige esteetilisem, aga koristage see ära või peitke ära – enamus suhtluskeskkondi pakuvad tausta hägustamise funktsiooni. Meil on vaja näha teist inimest – tema näoilmeid, kehahoiakut jne, et hoida inimlikku sidet ja säilitada mõistmine.

Aga ka nägemine ei pruugi alati mõistmist tagada, sest me kodeerime oma kavatsused ja info vastuvõtja dekodeerib need oma eeldustest ja vaatenurgast lähtuvalt. Igasuguse kommunikatsiooni suurim väljakutse on, et lõpptulemus kujuneb ALATI kahe inimese koostöös.

Kas võiksid tuua mõne näite?

Võtame näiteks Jüri ja Mari.

Maril on mure ning ta tahaks kellegagi seda arutada. See on Mari kavatsus, mille ta aga kodeerib. (Kodeerimine on viis, kuidas me oma kavatsuse teisele inimesele edasi anname – sõnade või tegudena.)

Mari: „Jüri, läheme lõunale?“

Jüri ei näe Mari kavatsust, vaid ta tõlgendab kuuldut (kodeerib lahti) omal viisil, mis ei pruugi minna kokku sellega, mida Mari soovis edasi anda. Oletame, et Jüri dekodeering on ehk mida ta arvas, et Mari küsis: „Maril on kõht tühi, ta tahab sööma minna“. Kuna aga Jüril on kõht täis ja tal on ka midagi tähtsat pooleli (Jüri kavatsus), siis ta kodeerib oma kavatsuse lausesse: „Mari, ma ei taha praegu lõunale tulla, töö on pooleli.“

Mari omakorda kuuleb vastust ja võtab selle vastu lähtudes oma kavatsusest – ma tahtsin oma muret arutada, aga tema ei viitsi minu jaoks aega pühendada. Mühakas! Ja Mari solvub.

Eriti „hästi“ kipuvad kavatsused kaotsi minema kirjalikus suhtluses, kuna me ei kirjutaja meeleolusid ning mõtleme need ise juurde. Neutraalsest tekstist võib läbi dekodeeringu saada kiuslik ja pahatahtlik kirjutis.

 

Mida Sa soovitad kirjutamise juures tähele panna?

2. soovitus: ütle oma kavatsused välja

Lihtne oleks öelda, et „kirjuta paremini“, siis probleeme ei teki. Päris elu on natuke keerulisem.

Soovitan alustada kirja kavatsusega, miks sa seda kirjutad või mis tegevust teistelt selle kirja tagajärjel ootad. Kas sa ootad vastust, on see kiri lihtsat infoks, sisaldab see käske tegutsemiseks vms – mida sa tahad, et edasi juhtuks. Nii pakud sa vähem materjali oma öeldu valesti tõlgendamiseks ning on suurem tõenäosus, et su kavatsus on teisele poolele arusaadav.

Kuigi võib tunduda, et lahendus on teistes – hakaku paremini käituma, kirjutama või rääkima – , siis tulenevalt tajuvigadest, on vähemalt 95% juhtudest lahendus hoopis meis endis. Kas ta tegelikult ka soovis mind solvata? Kas ta tegelikult ka soovis mind alt vedada? Või see on ainult minu tõlgendus tema kavatsustest.

3. soovitus: püüa mõelda teise kavatsustest

Seega oleks kolmas soovitus: kui sa loed teise kirjutatut ja sulle tundub, et too on midagi pahatahtlikku või solvavat öelnud, siis küsi endalt, kas ta ärkas hommikul üles mõttega, kuidas meie töösuhe tuksi keerata. Kas tema päevakavas oli punkt „kirjuta kolleegile, et too endast välja ajada“?

Vaadake ka kaugtöö küsimustik: kuidas me suhtleme?